Kuidas valida PVC-kaabli toorainet?
Polüvinüülkloriidi on kaablimaterjalide tootmisel laialdaselt kasutatud tänu oma suurepärasele korrosioonikindlusele, elektriisolatsioonile, eriti leegiaeglustamisele ja isekustumisomadustele.
PVC kaablisegu on pellet, mis on valmistatud polüvinüülkloriidi kui alusvaigu segamisel, sõtkumisel ja ekstrudeerimisel, lisades stabilisaatoreid, plastifikaatoreid, määrdeaineid ja anorgaanilisi täiteaineid (nt kaltsiumkarbonaat).
Polüvinüülkloriidvaigu valik
Mida suurem on PVC molekulmass, seda suurem on toodete tõmbetugevus, löögitugevus ja elastsusmoodul, kuid sulatise voolavus ja plastilisus vähenevad, seda parem on kuuma- ja külmakindlus ning kõrgem töötlemistemperatuur.
Üldiselt nõuavad kaablimaterjalid suurt molekulmassi ja plastifikaatorite hõlpsat imendumist. Tavaliselt kasutage PVC vaigu lahtist tüüpi, kõrge puhtusastmega, vähem lisandit ja vähem kalasilma suspensiooni meetodit. Üldiselt kasutatakse SG-1 või SG-2, kuid praegu on neid kahte vaiku vähem, mistõttu kasutatakse palju kaablimaterjale SG-3. Kõrgekvaliteediliste elektriisolatsioonimaterjalide jaoks tuleks kasutada vaiku SG-1 ning üldiste elektriisolatsioonimaterjalide jaoks tuleks kasutada vaiku SG-2 ja SG-3. SG-1 tuleks kasutada kaablimaterjalide puhul, millel on kõrged kuumakindluse nõuded.
1. Plastifikaatori valik
Plastifikaatorite põhiülesanne on vähendada polümeeride sulamistemperatuuri ja sulamisviskoossust, vähendades seeläbi polümeeride töötlemistemperatuuri, nii et polümeertoodetel on paindlikkus ja vastupidavus madalale temperatuurile. Kuid plastifikaatorite lisamine vähendab isolatsiooniomadusi.
Plastifikaatorite lenduvuse ja kuumakindluse järjekord on järgmine: totm > dTDP > DUP > DIDP > DINP > DOTP > DOP.
2. Stabilisaatori valik
Stabilisaatorid on aluselised pliisoolad. Üldiselt kasutatakse sünergistlike efektide avaldamiseks ja termilise stabiilsuse parandamiseks koos üksteisega erinevaid stabilisaatoreid.
Kolmealuselise pliisulfaadi ja kahealuselise pliifosfiidi kooskasutamisel võib arvestada termilise stabiilsuse ja valguse stabiilsusega. Kõrgele temperatuurile vastupidavate kaablite peamine stabilisaator on hea kuumakindlusega kahealuseline pliibensoaat. Praegu kasutatakse liitpliistabilisaatoreid laialdaselt ka PVC-kaablimaterjalides, lisamise kogus on 4–6 phr. Kaltsium-tsinkühendi stabilisaatoreid kasutatakse tavaliselt keskkonnasõbralikes kaablimaterjalides.
3. Leegiaeglusti valik
Erinevate plastifikaatorite kasutamisel on PVC-kaabli materjali leegiaeglustus ja suitsu eraldumine erinev. Kui plastifikaatori sisaldus suureneb, väheneb PVC hapnikuindeks. Erinevate plastifikaatorite puhul on vähenemise kiirus põhimõtteliselt sama. Seetõttu tuleb koostisele lisada teatud kogus leegiaeglustit. On leitud, et PVC-kaablimaterjalide leegiaeglustavad omadused paranevad oluliselt leegiaeglustaja annuse suurendamisega.
4. Määrdeainete valik
Plastifikaatorite suure hulga tõttu ei ole nõuded sisemäärdeainetele kuigi kõrged. Määrdeainet kasutatakse peamiselt kaabli materjali pinna heleduse parandamiseks.
Tavaliselt kasutatakse metalliseepi, steariinhapet ja parafiinvaha ning lisatav kogus on umbes 1 phr.
5. Täiteaine valik
Täiteainete lisamine kaablimaterjalidele võib parandada elektriisolatsiooni omadusi, kuumakindlust ja vähendada kulusid, kuid liigne lisamine toob kaasa vormimise ja kaablimaterjalide jõudluse languse.
Isolatsiooniomaduste parandamiseks võivad isolatsiooniklassi kaablimaterjalid valida täiteaineks kaltsineeritud savi (elektriline); mantli (kihi) kaabel saab täiteaineks valida kaltsiumkarbonaadi.
Ostke PVC-kaabli materjali granuleerimisliin, tunnustage riiklikke plastseadmeid